Uskumatu, et see päriselt ka algab!

Ma tunnen, et mul algab elus justkui uus periood. Siiani olen mugavalt elanud oma vanematega. Teeninud raha ainult enda tarbeks, elanud oma täielikus mugavusstsoonis.

Kõik hakkas muutuma siis, kui tegin sisseastumiskatsed Tartu Kunstikooli kujundusgraafika erialale ning sinna ka sisse sain.

Uus linn. Uus kodu. Päris esimene oma kodu. Üür. Kommunaalid. Töö. Kool. Tuhat muret. 

Eks kõhklusi ja kahtlusi on palju, kuni siiamaani.
Aga mis siis saab, kui kolme kuu möödudes tahan koju tagasi minna? 
Aga mis siis saab, kui mõistan, et eriala ei ole kohe üldse minu teema? 
Aga mis siis saab, kui saan aru, et see kõik ongi 100% mina?
Võimalusi on mitmeid ja ega enne ei saagi teada, kui ma olen selle sees elanud ja olnud.

Nüüd, kui viimased päevad olen oma asju pakkinud, on ikka päris kurb tunne sees.
Ma istun veel siin oma vanas kodus kottide ja kastide otsas.

NÜÜD SEE PÄRISELT JUHTUBKI!
Ma lähen võõrasse linna, võõrasse keskkonda.

Õnneks olen ma alati olnud hea suhtleja ja elus hakkama saaja. Ma ei karda uusi väljakutseid... ja alati saab tagasi tulla... kuigi ega see ümberkorralduste ümberkorraldamine lihtne pole.

Vahepeal tundus mulle, et kõik muretsevad rohkem, kui ma ise mõelda jõuan.

Aga mis siis saab, kui sa piisavalt head tööd ei leia ja üüri maksta ei jõua?
Aga mis siis saab, kui sa ei tahagi seal olla?
Aga mis siis saab, kui sa puhta hipiks hakkad?

Küsimus küsimuse otsa... ja ega vastuseid ma enne ei teagi, kui ma selle sees päriselt olen.

Praegu on veel rahulik. Istun siin oma toas teetassi kõrval ja mõtlen, et küll oleks tore ühte Tartu teemalist blogikest pidama hakata. Sellist blogi, mida saavad kõik lugeda, kes minu pärast muretsevad või mulle kaasa tahavad elada või lihtsalt huvi tunnevad.

Olgu see väike blogi mulle mu tegemiste jagamiseks teistega, mu murede ja rõõmude nurgake.

U S K U M A T U, et juba homme on esimene september. USKUTAMTU.

Aga eks püsige lainel ja jälgige mu tegemisi. :)
Cheers!